Pärdik ja prillid
Ivan Krõlov

Kord märkas Pärdik, käes tal vanadusepäevad,
et tema silmad nõrgalt näevad.
Kui eks ka selles hädas abi leida või,
ta oli kuulnud; ja kes teab kust kust leida võib
peotäie Prille. Keerutab neid nii ja naa,
küll klaase koputab ja aistest kakub,
kord jälle nuusutab, siis lakub,
pealaele upitab, seab käpalabale –
kuid abi neist ei saa.
"Ptüi, räps!" ta kirub: "Loll vaid olin ma,
et jäingi inimeste loba uskuma;
ei nende narrimistel ole mingit äärt,
ja kasu Prillidest ei mitte midagi väärt!"
Ning Pärdik nüüd kui kättemaksu ihas
ja pühas vihas
kõik Prillid vastu kivi puruks pillub,
et ümberringi lendavad vaid killud.

*
Ei nõnda talita vaid ahvisugu,
ka inimestega on tihti sama lugu,
et totter võhiklus kõik heagi halvaks teeb.
Ja hullem veel, kui võhikul ka võimust:
siis, teadagi, ei aita ainult sõimust,
vaid vaata aga,
kuis püha lihtsameelsus vihast keeb
ja kallist asjast – sodi taga.

1)Lugu räägib pärdikust, kes on vana ja vajab prille, et oma nägemist parandada. Aga kuna ta neid kasutada ei oska, arvab ta, et teda on epetetud ja viskab prillid puruks.
Moraal: Teatud võhiklus võib viia kalliste asjade hävimiseni.
2)Pärdik peaks selles loos olema nimi ja prillid, et rõhutada loos nende tähtsust.
3)Rumalamat inimest, kes kunagi ei tunnista, et tegi valesti.
4)hetkel sellist juhtumit ei meenu. Kuigi mõnikord väiksena sai ikka mõni klaas mis oli kapi ääre peal lõhutud, kui jooksin ringi. Nii et see võiks siis olla niiöelda kallis asi.
5)Rebane- kaval
Hunt- julge, natuke rumal, aga mitte liiga rumal
Karu- tugev, rumal
Tiiger- tormakas, julge
Eesel- abitu
Lammas- arg, laisk
Jänes- samuti arg, aga vahel ei suuda otsuseid teha