MIdagi mida tahaks, aga samas ka mitte.

Kui ma väike olin siis ma tahtsin väga minna kooli. Kool tundus olevat koht kus suuremad lapsed sind vastu võtavad ja et ka sina oled suur laps. Kui ma siis läksin kooli tundus kõik alguses ka hea olevat: tutvusin uute inimestega, sain uusi raamatuid ja õpetajad olid ka toredad ( kuigi alguses tundusid hirmsad) . Ajapikku aga sai see vaimustsus läbi. Kool ei tundunudki enam nii lõbus, sest pidid kogu aeg midagi tegema, alati oli kodutööd ja ei saanud seda mida sa ise teha tahtsid. Kui nüüd tagasi vaadata siis muidugi tahaks, et saaks tagasi esimesse klassi, või veel parem lasteaeda.

Aga kui mõelda nii, et kooli tahtsin ma ka alguses minna siis kas ei oleks sama lugu, kui ma saaks tagasi esimesse klassi. Ajapikku ma tüdineks ja tahaks veel midagi lihtsamat. Ja siis kui ma saaks nii, et mul poleksgi enam midagi muud vaja teha, kui puhata, siis võib-olla tahaks ma tagasi kooli. Selline ongi elu: sa pole kunagi rahul sellega, mis sul on, sa tahad alati kas rohkem või vähem. Pealegi ei saaks siis ka ju enam targaks kui ma läheks tagasi esimesse klassi.